RAVI JA TOIMETULEK
Skisofreenia ravi on alati kombinatsioon ravimitest, psühhoteraapiast ja sotsiaalsetest meetmetest. Hea kontakt patsiendi ja tema pereliikmete ning arsti (ravimeeskonna) vahel viib koostööle, mis on sageli tulemusliku ravi alus. Patsiendil peab olema alust usaldada arsti ja tema teadmisi ravi põhimõtetest ning eesmärkidest.
Raviprotsessi kuuluvad järgmised etapid:
- Psühhoosivastased ravimid
- Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon
- Haigete ja nende pereliikmete teadlikkuse parandamine
Skisofreenia bioloogilises ravis on 2 erinevat faasi:
- ägeda episoodi ravi, mille eesmärgiks on ägedale psühhoosile omaste nähtude kõrvaldamine (ravi teostatakse enamasti haiglas);
- säilitusravi, mille eesmärgiks on inimese toimetuleku parandamine, jääksümptomite vähendamine ja võimalike ägenemiste vältimine.
Ravi korraldatakse, arvestades patsiendi seisundit ja haiguse faasi, kas haiglas või ambulatoorselt. Ravimeid tuleb hea enesetunde kindlustamiseks ja psühhoosi kordumise vältimiseks tarvitada pikka aega: pärast esmast psühhoosi kaks aastat, korduvate psühhooside esinemisel viis aastat ning kroonilise skisofreenia kuluvariandi puhul võib ravivajadus olla eluaegne. Pikaajalise raviga on raske kohaneda, eriti siis, kui tavapärane enesetunne ja toimetulek on taastunud. Ravi poolelijätmine lõpeb tavaliselt haiguse ägenemisega. Et ravimisest oleks tõepoolest kasu, ei tohi rohuvõtmist esimeste enesetunde paranemise märkide järel pooleli jätta, vaid ravimeid tuleb võtta kogu arsti määratud aeg.
Ravimite kõrval on psühhoosiravis oluline ja teaduslikult põhjendatud psühhoteraapia ning pereteraapia kasutamine.
Psühhoteraapia ei ole ainult sõnaline tegevus mõtete korrigeerimise või sisenduste näol, vaid sageli kasutatakse psühhoteraapias erinevaid vahendeid ja meetodeid, mis avaldavad soodsat toimet inimese psüühikale ning aitavad kaasa sümptomite vähenemisele ja vaimse tervisetaastumisele. Psühhoteraapiat alustades tuleb arvestada, et see on pikem protsess ja tavaliselt ei piisa ühekordsest vestlusest psühholoogi või psühhoterapeudiga. Teraapia käigus tegeldakse enamasti nii mineviku, oleviku kui ka tulevikuga.
Eestis tuntakse juba paljusid psühhoteraapiameetodeid. Kiiresti areneb skisofreeniahaigete pereteraapia, mis nüüdseks lülitatakse võimalikult kiiresti raviskeemi juba esimese haigushoo ajal. Pereteraapias osaleb haige koos teiste pereliikmetega, seansside käigus saadakse nõuandeid, toetust, selgitatakse välja pingete allikad, mittekohast käitumist jmt. Psühhoteraapia käigus saavad toetust nii haige kui ka teised pereliikmed. Head ja terved suhted peres vähendavad uute haigushoogude riski.
Rehabilitatsioonis kasutatakse enam käitumis- ja loovteraapiat (muusika-, maalimis- ja voolimisteraapiad). Enamiku teraapialiikide puhul analüüsitakse inimese tugevaid külgi ja läbi nende arendatakse muutusi. Gestaltteraapias tegeldakse tunnetega, et teadvustamata tunded ei mõjutaks kontrollimatult inimese otsustusi. Psühhoteraapia võib toimuda individuaalselt (kohtuvad psühhoterapeut ja haige) või ka grupis, kus muudele võtetele lisandub ka analoogsete probleemidega kaaslaste toetus.
Skisofreenia on haigus, mis ei puuduta mitte ainult haigeid, vaid ka lähikondseid. Pere ja teiste lähedaste toetus on paranemiseks väga tähtis, aga sageli pole lähedastel lihtsalt oskusi haiget aidata, ka sel juhul on vajalik pereteraapia.
Haiguse kulg võib olla erinev, on näiteid spontaanselt või raviga täielikult või peaaegu täielikult paranenutest, korduvate ägenemistega kulgevatest seisunditest ning kroonilistest ja püsivate haigustunnustega juhtudest, mille puhul inimene vajab järjepidevat kõrvalist toetust. Skisofreenia ravi eesmärk on paranemine, mis tähendab sümptomite taandumist, iseseisvat toimetulekut igapäevaeluga, kaasatust õppe- või tööprotsessi, rahuldustpakkuvaid lähisuhteid ning aktiivset vaba aja sisustamist. See tähendab sisukat elu vaatamata sellele, kas häire veel esineb või mitte.
On kujunenud tavaarusaamaks, et üks kolmandik skisofreeniahaigeist paraneb hästi, teisel kolmandikul esineb püsivaid sümptomeid ja viimasel kolmandikul muutub haigus krooniliseks.
Parema prognoosiga seostatakse:
1. naissugu, mida võib seostada ka hilisema haigestumiseaga, mistõttu isiksus ja toimetulekuoskused on haiguse alguseks välja kujunenud ning räägitud on ka östrogeeni kaitsvast rollist;
2. vanemas eas haigestumist;
3. head vaimset võimekust enne haigestumist, isiksuslikke ressursse;
4. meeleoluhäire avaldumist haigustunnuste ühe osana;
5. märkimisväärse kognitiivse kahjustuse puudumist;
6. haiguse ägedat algust ja kiiret reageerimist ravile;
7. varast ja head ravi, s.t mida pikem on ravimata psühhoosi kestus, seda halvem prognoos;
8. toimivat ravikoostööd;
9. toetavaid suhteid;
10. narkootikumidest hoidumist;
11. sobivaid rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuseid.
Skisofreenia ravi on alati kombinatsioon ravimitest, psühhoteraapiast ja sotsiaalsetest meetmetest. Hea kontakt patsiendi ja tema pereliikmete ning arsti (ravimeeskonna) vahel viib koostööle, mis on sageli tulemusliku ravi alus. Patsiendil peab olema alust usaldada arsti ja tema teadmisi ravi põhimõtetest ning eesmärkidest.
Raviprotsessi kuuluvad järgmised etapid:
- Psühhoosivastased ravimid
- Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon
- Haigete ja nende pereliikmete teadlikkuse parandamine
Skisofreenia bioloogilises ravis on 2 erinevat faasi:
- ägeda episoodi ravi, mille eesmärgiks on ägedale psühhoosile omaste nähtude kõrvaldamine (ravi teostatakse enamasti haiglas);
- säilitusravi, mille eesmärgiks on inimese toimetuleku parandamine, jääksümptomite vähendamine ja võimalike ägenemiste vältimine.
Ravi korraldatakse, arvestades patsiendi seisundit ja haiguse faasi, kas haiglas või ambulatoorselt. Ravimeid tuleb hea enesetunde kindlustamiseks ja psühhoosi kordumise vältimiseks tarvitada pikka aega: pärast esmast psühhoosi kaks aastat, korduvate psühhooside esinemisel viis aastat ning kroonilise skisofreenia kuluvariandi puhul võib ravivajadus olla eluaegne. Pikaajalise raviga on raske kohaneda, eriti siis, kui tavapärane enesetunne ja toimetulek on taastunud. Ravi poolelijätmine lõpeb tavaliselt haiguse ägenemisega. Et ravimisest oleks tõepoolest kasu, ei tohi rohuvõtmist esimeste enesetunde paranemise märkide järel pooleli jätta, vaid ravimeid tuleb võtta kogu arsti määratud aeg.
Ravimite kõrval on psühhoosiravis oluline ja teaduslikult põhjendatud psühhoteraapia ning pereteraapia kasutamine.
Psühhoteraapia ei ole ainult sõnaline tegevus mõtete korrigeerimise või sisenduste näol, vaid sageli kasutatakse psühhoteraapias erinevaid vahendeid ja meetodeid, mis avaldavad soodsat toimet inimese psüühikale ning aitavad kaasa sümptomite vähenemisele ja vaimse tervisetaastumisele. Psühhoteraapiat alustades tuleb arvestada, et see on pikem protsess ja tavaliselt ei piisa ühekordsest vestlusest psühholoogi või psühhoterapeudiga. Teraapia käigus tegeldakse enamasti nii mineviku, oleviku kui ka tulevikuga.
Eestis tuntakse juba paljusid psühhoteraapiameetodeid. Kiiresti areneb skisofreeniahaigete pereteraapia, mis nüüdseks lülitatakse võimalikult kiiresti raviskeemi juba esimese haigushoo ajal. Pereteraapias osaleb haige koos teiste pereliikmetega, seansside käigus saadakse nõuandeid, toetust, selgitatakse välja pingete allikad, mittekohast käitumist jmt. Psühhoteraapia käigus saavad toetust nii haige kui ka teised pereliikmed. Head ja terved suhted peres vähendavad uute haigushoogude riski.
Rehabilitatsioonis kasutatakse enam käitumis- ja loovteraapiat (muusika-, maalimis- ja voolimisteraapiad). Enamiku teraapialiikide puhul analüüsitakse inimese tugevaid külgi ja läbi nende arendatakse muutusi. Gestaltteraapias tegeldakse tunnetega, et teadvustamata tunded ei mõjutaks kontrollimatult inimese otsustusi. Psühhoteraapia võib toimuda individuaalselt (kohtuvad psühhoterapeut ja haige) või ka grupis, kus muudele võtetele lisandub ka analoogsete probleemidega kaaslaste toetus.
Skisofreenia on haigus, mis ei puuduta mitte ainult haigeid, vaid ka lähikondseid. Pere ja teiste lähedaste toetus on paranemiseks väga tähtis, aga sageli pole lähedastel lihtsalt oskusi haiget aidata, ka sel juhul on vajalik pereteraapia.
Haiguse kulg võib olla erinev, on näiteid spontaanselt või raviga täielikult või peaaegu täielikult paranenutest, korduvate ägenemistega kulgevatest seisunditest ning kroonilistest ja püsivate haigustunnustega juhtudest, mille puhul inimene vajab järjepidevat kõrvalist toetust. Skisofreenia ravi eesmärk on paranemine, mis tähendab sümptomite taandumist, iseseisvat toimetulekut igapäevaeluga, kaasatust õppe- või tööprotsessi, rahuldustpakkuvaid lähisuhteid ning aktiivset vaba aja sisustamist. See tähendab sisukat elu vaatamata sellele, kas häire veel esineb või mitte.
On kujunenud tavaarusaamaks, et üks kolmandik skisofreeniahaigeist paraneb hästi, teisel kolmandikul esineb püsivaid sümptomeid ja viimasel kolmandikul muutub haigus krooniliseks.
Parema prognoosiga seostatakse:
1. naissugu, mida võib seostada ka hilisema haigestumiseaga, mistõttu isiksus ja toimetulekuoskused on haiguse alguseks välja kujunenud ning räägitud on ka östrogeeni kaitsvast rollist;
2. vanemas eas haigestumist;
3. head vaimset võimekust enne haigestumist, isiksuslikke ressursse;
4. meeleoluhäire avaldumist haigustunnuste ühe osana;
5. märkimisväärse kognitiivse kahjustuse puudumist;
6. haiguse ägedat algust ja kiiret reageerimist ravile;
7. varast ja head ravi, s.t mida pikem on ravimata psühhoosi kestus, seda halvem prognoos;
8. toimivat ravikoostööd;
9. toetavaid suhteid;
10. narkootikumidest hoidumist;
11. sobivaid rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuseid.