MUUD PSÜHHOOTILISED HÄIRED
Äge ja mööduv psühhootiline häire
Tüüpilised on:
- kiiresti tekkivad psühhootilised sümptomid (äge algus)
- polümorfse iseloomuga psühhootiline seisund s.o. kiiresti muutuv ja mitmesuguste sümptomitega;
- skisofreeniale tüüpiliste sümptomite olemasolu;
Sageli ilmnevad: väljendunud nõutus, endassesulgumine, tähelepanu alanemine vahetus vestluses.
Tervistumine saabub tavaliselt 2 kuni 3 kuu vältel, sageli mõne nädala või isegi päeva jooksul, ainult väikesel osal selliste häiretega haigetest areneb välja püsiv haigusseisund (tähendab diagnoosi muutmist).
Püsivad luululised häired
Psüühikahäire, mille puhul kujuneb üksik luulumõte või omavahel seotud luulumõtete kompleks, mis tavaliselt on püsiv, vahel kogu eluaja. Luulumõtted on peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks, need on selgelt seotud isikuga: jälitus-, hüpohondrilised või suurusluulu mõtted, protsessimis-või kiivusluul või luululine veendumus, et haige keha on moondunud. Muid psühhopatoloogilisi häireid üldjuhul ei ole, kuid periooditi võivad avalduda depressiivsed sümptomid ning mõnel juhul taktiilsed ja haistmishallutsinatsioonid. Algus on tavaliselt keskeas, kuid vahel, eriti juhtudel, kui patsient on veendunud oma keha moondumuses, võib haigus alata varases täiskasvanueas. Luulumõtete sisu ja esilekerkimise aeg võivad sageli seostuda inimese elusituatsiooniga, nt. tagakiusamisluul vähemusgrupi liikmeil. Peale otseselt luulu või luulusüsteemiga seotud tegude ja suhtumiste on emotsioonid, kõne ja käitumine muus osas normaalsed.
Skisotüüpne häire
Seisund, mispuhul ilmnevad veider käitumine ning mõtlemise ja tundeelu häired. Viimased sarnanevad skisofreeniale omaste häiretega, kuid kindlaid ja tüüpilisi skisofreenseid häireid pole esinenud ühelgi haiguse etapil. Juhtivat või tüüpilist sümptomit ei ole, kuid võib avalduda iga allpoolloetletud häire:
- kohatud või vähesed emotsioonid (inimene näib külm ja äraolev);
- veider, ebaharilik või pentsik käitumine ja välimus;
- vähene kontakt teiste inimestega ja sotsiaalse eraldumise tendents;
- veidrad veendumused või maagiline mõtlemine, mis mõjutavad käitumist ega vasta subkultuuri normidele;
- kahtlustamine või paranoilised mõtted;
- sundmõtted ilma sisemise vastupanuta, sageli düsmorfofoobilised, seksuaalse või agressiivse sisuga;
- ebatavalised tajuelamused, sealhulgas somatosensoorsed või muud illusioonid ja depersonalisatsiooni- või derealisatsioonielamused;
- ebamäärane, kaudne, metafoorne, keerukas või stereotüüpne mõtlemine, mis ilmneb veidras kõnes või mõnel muul moel; seosetus ei ole väga suur;
- juhuslikud mööduvad poolpsühhootilised episoodid intensiivsete illusioonide, akustiliste või teiste hallutsinatsioonide ja luulutaoliste mõtetega, mis tekivad tavaliselt ilma välise põhjuseta.
See seisund on kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega. Harva võib areneda kindlalt diagnoositavaks skisofreeniaks. Pole kindlat algusaega ning areng ja kulg on tavaliselt sarnased isiksushäire omadega. Sagedamini tuleb ette inimestel, kelle suguvõsas on olnud skisofreeniat. Arvatakse, et skisotüüpne seisund on osa skisofreenia geneetilisest spektrist.
Äge ja mööduv psühhootiline häire
Tüüpilised on:
- kiiresti tekkivad psühhootilised sümptomid (äge algus)
- polümorfse iseloomuga psühhootiline seisund s.o. kiiresti muutuv ja mitmesuguste sümptomitega;
- skisofreeniale tüüpiliste sümptomite olemasolu;
Sageli ilmnevad: väljendunud nõutus, endassesulgumine, tähelepanu alanemine vahetus vestluses.
Tervistumine saabub tavaliselt 2 kuni 3 kuu vältel, sageli mõne nädala või isegi päeva jooksul, ainult väikesel osal selliste häiretega haigetest areneb välja püsiv haigusseisund (tähendab diagnoosi muutmist).
Püsivad luululised häired
Psüühikahäire, mille puhul kujuneb üksik luulumõte või omavahel seotud luulumõtete kompleks, mis tavaliselt on püsiv, vahel kogu eluaja. Luulumõtted on peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks, need on selgelt seotud isikuga: jälitus-, hüpohondrilised või suurusluulu mõtted, protsessimis-või kiivusluul või luululine veendumus, et haige keha on moondunud. Muid psühhopatoloogilisi häireid üldjuhul ei ole, kuid periooditi võivad avalduda depressiivsed sümptomid ning mõnel juhul taktiilsed ja haistmishallutsinatsioonid. Algus on tavaliselt keskeas, kuid vahel, eriti juhtudel, kui patsient on veendunud oma keha moondumuses, võib haigus alata varases täiskasvanueas. Luulumõtete sisu ja esilekerkimise aeg võivad sageli seostuda inimese elusituatsiooniga, nt. tagakiusamisluul vähemusgrupi liikmeil. Peale otseselt luulu või luulusüsteemiga seotud tegude ja suhtumiste on emotsioonid, kõne ja käitumine muus osas normaalsed.
Skisotüüpne häire
Seisund, mispuhul ilmnevad veider käitumine ning mõtlemise ja tundeelu häired. Viimased sarnanevad skisofreeniale omaste häiretega, kuid kindlaid ja tüüpilisi skisofreenseid häireid pole esinenud ühelgi haiguse etapil. Juhtivat või tüüpilist sümptomit ei ole, kuid võib avalduda iga allpoolloetletud häire:
- kohatud või vähesed emotsioonid (inimene näib külm ja äraolev);
- veider, ebaharilik või pentsik käitumine ja välimus;
- vähene kontakt teiste inimestega ja sotsiaalse eraldumise tendents;
- veidrad veendumused või maagiline mõtlemine, mis mõjutavad käitumist ega vasta subkultuuri normidele;
- kahtlustamine või paranoilised mõtted;
- sundmõtted ilma sisemise vastupanuta, sageli düsmorfofoobilised, seksuaalse või agressiivse sisuga;
- ebatavalised tajuelamused, sealhulgas somatosensoorsed või muud illusioonid ja depersonalisatsiooni- või derealisatsioonielamused;
- ebamäärane, kaudne, metafoorne, keerukas või stereotüüpne mõtlemine, mis ilmneb veidras kõnes või mõnel muul moel; seosetus ei ole väga suur;
- juhuslikud mööduvad poolpsühhootilised episoodid intensiivsete illusioonide, akustiliste või teiste hallutsinatsioonide ja luulutaoliste mõtetega, mis tekivad tavaliselt ilma välise põhjuseta.
See seisund on kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega. Harva võib areneda kindlalt diagnoositavaks skisofreeniaks. Pole kindlat algusaega ning areng ja kulg on tavaliselt sarnased isiksushäire omadega. Sagedamini tuleb ette inimestel, kelle suguvõsas on olnud skisofreeniat. Arvatakse, et skisotüüpne seisund on osa skisofreenia geneetilisest spektrist.