SÜMPTOMAATIKA
Skisofreenia puhul on mõjustatud mõtlemine, tunded ja aktiivsus. Haiguse algus võib olla äge sügavalt häiritud käitumisega või aeglane, veidrate ideede ja käitumishäiretejärkjärgulise kujunemisega.
Skisofreenia varajasi ohumärke on raske ära tunda. Tagantjärele oskavad paljud haiged oma ebatavalist käitumist varajaste sümptomitena tõlgendada, ent nende ilmnemise ajal veel mitte. Kui haigestub teismeline, peetakse varajasi sümptomeid mõnikord kasvuraskusteks, sest paljude teismeliste käitumine erineb nende varasemast käitumisest. Mõnikord võidakse skisofreeniku käitumist hinnata ka kui laiskust, kõrkust vmt. Kõige ümbritseva vastu võib huvi kaduda, energiapuudus võib olla nii suur, et on raskusi kõige igapäevasemate toimingute tegemisega, näiteks voodist tõusmise või toa koristamisega. Pole siis ime, kui lähikondsed süüdistavad haigestunut laiskuses. Mingi tegevuse lõpuleviimine nõuab tohutut pingutust. Tähelepanu hajub kiiresti. Energia- ja motivatsioonipuudus võivad tekitada tunde, et millelgi pole mõtet, ka voodist tõusmisel. Tahaks vaid koju jääda ja muust maailmast eralduda. Kui haige kusagil käibki, siis tunneb ta ennast ikkagi eraldatuna, tõrjutuna. Huvi võib kaduda ka sõprade vastu, eelistatakse üksiolemist. Haigele võib hakata tunduma, et ta ei meeldi enam oma lähedastele. Jälitamis- või tagakiusamishirmust tulenevalt võidakse muutuda ümbritsevate inimeste suhtes paranoiliseks ja umbusklikuks. Kolmandikul skisofreenikuist on ka depressioon, sagedased on enesetapumõtted.
Skisofreenia varased ohumärgid:
• tujukus, depressioon;
• võimetus nutta või liigne nutmine, põhjuseta naermapuhkemine või võimetus naerda;
• häälte kuulmine, ülitundlikkus heli või valguse suhtes;
• üliaktiivsus või –passiivsus;
• unetus või liigunisus;
• sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärasest tegevusest loobumine, kartus välja minna, suhete jahenemine;
• ebaloogiliste või ebasobivate asjade väljaütlemine, kummaliste sõnade kasutamine, mõttetute avalduste tegemine;
• muutused peresuhetes: pidevad vaidlused, mitte kunagi koju helistamine või kummalistel aegadel, näiteks öösel, koju helistamine;
• muutused koolis või tööl: keskendumisprobleemid, õppimisvõime langus;
• muutused käitumises: kummaline kehahoid, jõllitamine, äärmuslik religioossus, narkootikumide kasutamine;
• veidrate riiete kandmine, vähene isiklik hügieen.
Skisofreenia avaldub:
- tajumise häiretena
- mõtlemise häiretena
- tunde- ja tahteelu häiretena
Tajuhäired meeleelundite elementaarsel tasemel:
kuulmistaju – kuulmine tundub kehvem või udusem, sõnad sulavad justkui kokku, ülitundlikkus helide suhtes;
nägemistaju – nägemine on tuhmim, võib esineda ülitundlikkus valguse suhtes;
nahatundlikkus – nahk võib tunduda tuim või vastupidi – ülitundlik;
lõhna-maitsetaju võib olla ülemäära teravnenud või nõrgenenud mõnede maitsete, lõhnade suhtes;
kehataju – võib tunda vere voolamist veresoontes, õhu liikumist kopsutorudes jms.;
ümbritsevad inimesed ja esemed tunduvad „teistsugustena, erilistena“,;
derealisatsioon – objektid inimese ümber tunduvad olevat ära vahetatud, mitte endised, lähedased inimesed on justkui ära vahetatud;
depersonalisatsioon – inimese enda kehaosad tunduvad teistsugused, näiteks muutunud proportsioonidega olevat (suuremad, väiksemad) või tavalisest hoopis teistsugused; muutused võivad puudutada ka kehaosi, mida pole silmaga näha, kuid on inimesele endale tunda.
Meelepetted:
illusioonid – inimene tajub keskkonnast tulenevaid signaale moonutatult – näiteks tavalistes kõnekatkeis tajub endale suunatud vihjeid, halvustamist, ähvardusi; valgus tundub erilise tähendusega olevat jne.;
hallutsinatsioonid – kuulmishallutsinatsioonid e. „hääled“. Inimene kuuleb neid enda peas, kõrvus või kuskil lähedal. „Hääled“ kommenteerivad inimese tegevust või halvustavad teda, vaidlevad omavahel, sunnivad inimest midagi tegema, nad võivad anda „infot“ maailma sündmustest, sisendada mingit missiooni jms. Võib tunduda, justkui muutuks mõtted kõigile kuuldavaks või et väline jõud paneb „võõraid mõtteid“ pähe;
haistmis- ja meelepetted – toit ja jook on erilise maitsega (näiteks „mürgi maitsega); inimese keha tundub eritavat ebameeldivat, roiskunud lõhna ja seepärast hoiavad teised eemale;
puute-, temperatuuri- ja valutunde meelepetted – tundub nagu külm tuul puhuks kuskilt; keegi katsub või näpistab pidevalt mõnda kehaosa; tunne, et keegi on inimesega pidevalt suguühtes või manipuleerib tema suguorganitega;
siseelundite meelepetted – siseelundites liigub keegi, loode on kõhus ja liigutab ennast;
nägemismeelepetted – inimene näeb asju, mida tegelikult olemas pole, kaob reaalsustunne.
Mõtlemise häired:
mõttekäigu vormilised häired – mõtted on seostamata ja hüplevad, tekivad juhuslikud assotsiatsioonid; inimese koostatud väljenditest on raske aru saada; võivad tekkida uudissõnad e. neologismid ja kõne võib muutuda täiesti mõistetamatuks uudissõnade rohke kasutamise tõttu; kõne võib muutuda üliabstraktseks, üldsõnaliseks ning ebakonkreetseks.
Luulumõtted:
tähendusluul – inimene annab tavalistele nähtustele erilise tähenduse;
suhtumisluul – ümbritsevad inimesed tunduvad suhtuvat eriliselt, kõigi nendega on „eriline suhe“;
tagakiusamisluul- inimene tunneb end pidevalt tagakiusatud olevat, saab erinevatest asjadest kinnitust oma luulule;
mõjutusluul – inimese mõtteid, tegevusi ja liigutusi mõjutatakse kuskilt kellegi poolt telepaatia abil, kiirgust lastes vms. viisil;
jälitusluul – inimene tunneb end olevat pidevalt jälitatuna teiste poolt, lisandub seletusluul – inimene „teab“ täpselt, kes ja milleks jälitab.
Tundeelu häired:
põhjendamatu ärevustunne, halva eelaimdus, mis võib muutuda üldistunud kindla objektita hirmuks;
emotsioonide inadekvaatsus – ülevoolav lõbusus, ülemeelikus, veidrad z’estid ja miimika või põhjendamatu kurvameelsus;
emotsioonide tuimenemine, ükskõiksus varem rahulolu pakkunud sündmuste ja tegevuste suhtes, vähene miimika, tuim hääletoon; selle foonil võivad avalduda tugevad ootamatud afektipuhangud;
naer ja nutt ilma sisemise emotsioonita.
Tahteelu häired:
tahteaktiivsuse alanemine – eriti sotsiaalse aktiivsuse ning suhtlemise osas, inimene sulgub „oma maailma“, vastab kõnetamisele vaid mõne üksiku fraasiga;
tahteaktiivsuse tõus, üliaktiivsus mingi valdkonnaga tegelemisel (filosoofia, usk jms.);
liigutuste ühetaoline mõttetu kordamine (suuga, näoga, kätega jms.);
stuupor e. tugevalt alanenud reaktsioon välisärritajatele;
tahteelu väärastumine – ootamatud kohatud teod, millele inimene ise ei oska hiljem seletust anda.
Laste skisofreenia haiguspilt on atüüpilisem kui täiskasvanul ja arenevat isiksust tugevamini mõjutavam kui hiljem puhkeva skisofreenia korral. Põhjus on selles, et lapse mina areng on pooleliolev protsess ja haigus ei saa piirduda mina teatud osadega, vaid puudutab kogu isiksust. Kuid sümptomid on siiski suures osas samasugused kui täiskasvanu skisofreenia korral. Levinud on meeleoluhäired ja eelkõige vara alanud vormidele on väga tüüpiline nõutu olek. Intelligentsustase on sageli normaalne või kergelt alanenud.
Lapse skisofreenia sümptomid:
- mõtete assotsiatiivsed häired
- sundmõtted ja luulud
- kuulmishallutsinatsioonid
- kehataju- või nägemishallutsinatsioonid
- nõutu olek
- emotsionaalsed häired, emotsioonide kõikumine või tuimus
- veidrad näoilmed ja z’estid
- kõne ja kehakeele vaesustumine, vähene sotsiaalsus
Skisofreenia puhul on mõjustatud mõtlemine, tunded ja aktiivsus. Haiguse algus võib olla äge sügavalt häiritud käitumisega või aeglane, veidrate ideede ja käitumishäiretejärkjärgulise kujunemisega.
Skisofreenia varajasi ohumärke on raske ära tunda. Tagantjärele oskavad paljud haiged oma ebatavalist käitumist varajaste sümptomitena tõlgendada, ent nende ilmnemise ajal veel mitte. Kui haigestub teismeline, peetakse varajasi sümptomeid mõnikord kasvuraskusteks, sest paljude teismeliste käitumine erineb nende varasemast käitumisest. Mõnikord võidakse skisofreeniku käitumist hinnata ka kui laiskust, kõrkust vmt. Kõige ümbritseva vastu võib huvi kaduda, energiapuudus võib olla nii suur, et on raskusi kõige igapäevasemate toimingute tegemisega, näiteks voodist tõusmise või toa koristamisega. Pole siis ime, kui lähikondsed süüdistavad haigestunut laiskuses. Mingi tegevuse lõpuleviimine nõuab tohutut pingutust. Tähelepanu hajub kiiresti. Energia- ja motivatsioonipuudus võivad tekitada tunde, et millelgi pole mõtet, ka voodist tõusmisel. Tahaks vaid koju jääda ja muust maailmast eralduda. Kui haige kusagil käibki, siis tunneb ta ennast ikkagi eraldatuna, tõrjutuna. Huvi võib kaduda ka sõprade vastu, eelistatakse üksiolemist. Haigele võib hakata tunduma, et ta ei meeldi enam oma lähedastele. Jälitamis- või tagakiusamishirmust tulenevalt võidakse muutuda ümbritsevate inimeste suhtes paranoiliseks ja umbusklikuks. Kolmandikul skisofreenikuist on ka depressioon, sagedased on enesetapumõtted.
Skisofreenia varased ohumärgid:
• tujukus, depressioon;
• võimetus nutta või liigne nutmine, põhjuseta naermapuhkemine või võimetus naerda;
• häälte kuulmine, ülitundlikkus heli või valguse suhtes;
• üliaktiivsus või –passiivsus;
• unetus või liigunisus;
• sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärasest tegevusest loobumine, kartus välja minna, suhete jahenemine;
• ebaloogiliste või ebasobivate asjade väljaütlemine, kummaliste sõnade kasutamine, mõttetute avalduste tegemine;
• muutused peresuhetes: pidevad vaidlused, mitte kunagi koju helistamine või kummalistel aegadel, näiteks öösel, koju helistamine;
• muutused koolis või tööl: keskendumisprobleemid, õppimisvõime langus;
• muutused käitumises: kummaline kehahoid, jõllitamine, äärmuslik religioossus, narkootikumide kasutamine;
• veidrate riiete kandmine, vähene isiklik hügieen.
Skisofreenia avaldub:
- tajumise häiretena
- mõtlemise häiretena
- tunde- ja tahteelu häiretena
Tajuhäired meeleelundite elementaarsel tasemel:
kuulmistaju – kuulmine tundub kehvem või udusem, sõnad sulavad justkui kokku, ülitundlikkus helide suhtes;
nägemistaju – nägemine on tuhmim, võib esineda ülitundlikkus valguse suhtes;
nahatundlikkus – nahk võib tunduda tuim või vastupidi – ülitundlik;
lõhna-maitsetaju võib olla ülemäära teravnenud või nõrgenenud mõnede maitsete, lõhnade suhtes;
kehataju – võib tunda vere voolamist veresoontes, õhu liikumist kopsutorudes jms.;
ümbritsevad inimesed ja esemed tunduvad „teistsugustena, erilistena“,;
derealisatsioon – objektid inimese ümber tunduvad olevat ära vahetatud, mitte endised, lähedased inimesed on justkui ära vahetatud;
depersonalisatsioon – inimese enda kehaosad tunduvad teistsugused, näiteks muutunud proportsioonidega olevat (suuremad, väiksemad) või tavalisest hoopis teistsugused; muutused võivad puudutada ka kehaosi, mida pole silmaga näha, kuid on inimesele endale tunda.
Meelepetted:
illusioonid – inimene tajub keskkonnast tulenevaid signaale moonutatult – näiteks tavalistes kõnekatkeis tajub endale suunatud vihjeid, halvustamist, ähvardusi; valgus tundub erilise tähendusega olevat jne.;
hallutsinatsioonid – kuulmishallutsinatsioonid e. „hääled“. Inimene kuuleb neid enda peas, kõrvus või kuskil lähedal. „Hääled“ kommenteerivad inimese tegevust või halvustavad teda, vaidlevad omavahel, sunnivad inimest midagi tegema, nad võivad anda „infot“ maailma sündmustest, sisendada mingit missiooni jms. Võib tunduda, justkui muutuks mõtted kõigile kuuldavaks või et väline jõud paneb „võõraid mõtteid“ pähe;
haistmis- ja meelepetted – toit ja jook on erilise maitsega (näiteks „mürgi maitsega); inimese keha tundub eritavat ebameeldivat, roiskunud lõhna ja seepärast hoiavad teised eemale;
puute-, temperatuuri- ja valutunde meelepetted – tundub nagu külm tuul puhuks kuskilt; keegi katsub või näpistab pidevalt mõnda kehaosa; tunne, et keegi on inimesega pidevalt suguühtes või manipuleerib tema suguorganitega;
siseelundite meelepetted – siseelundites liigub keegi, loode on kõhus ja liigutab ennast;
nägemismeelepetted – inimene näeb asju, mida tegelikult olemas pole, kaob reaalsustunne.
Mõtlemise häired:
mõttekäigu vormilised häired – mõtted on seostamata ja hüplevad, tekivad juhuslikud assotsiatsioonid; inimese koostatud väljenditest on raske aru saada; võivad tekkida uudissõnad e. neologismid ja kõne võib muutuda täiesti mõistetamatuks uudissõnade rohke kasutamise tõttu; kõne võib muutuda üliabstraktseks, üldsõnaliseks ning ebakonkreetseks.
Luulumõtted:
tähendusluul – inimene annab tavalistele nähtustele erilise tähenduse;
suhtumisluul – ümbritsevad inimesed tunduvad suhtuvat eriliselt, kõigi nendega on „eriline suhe“;
tagakiusamisluul- inimene tunneb end pidevalt tagakiusatud olevat, saab erinevatest asjadest kinnitust oma luulule;
mõjutusluul – inimese mõtteid, tegevusi ja liigutusi mõjutatakse kuskilt kellegi poolt telepaatia abil, kiirgust lastes vms. viisil;
jälitusluul – inimene tunneb end olevat pidevalt jälitatuna teiste poolt, lisandub seletusluul – inimene „teab“ täpselt, kes ja milleks jälitab.
Tundeelu häired:
põhjendamatu ärevustunne, halva eelaimdus, mis võib muutuda üldistunud kindla objektita hirmuks;
emotsioonide inadekvaatsus – ülevoolav lõbusus, ülemeelikus, veidrad z’estid ja miimika või põhjendamatu kurvameelsus;
emotsioonide tuimenemine, ükskõiksus varem rahulolu pakkunud sündmuste ja tegevuste suhtes, vähene miimika, tuim hääletoon; selle foonil võivad avalduda tugevad ootamatud afektipuhangud;
naer ja nutt ilma sisemise emotsioonita.
Tahteelu häired:
tahteaktiivsuse alanemine – eriti sotsiaalse aktiivsuse ning suhtlemise osas, inimene sulgub „oma maailma“, vastab kõnetamisele vaid mõne üksiku fraasiga;
tahteaktiivsuse tõus, üliaktiivsus mingi valdkonnaga tegelemisel (filosoofia, usk jms.);
liigutuste ühetaoline mõttetu kordamine (suuga, näoga, kätega jms.);
stuupor e. tugevalt alanenud reaktsioon välisärritajatele;
tahteelu väärastumine – ootamatud kohatud teod, millele inimene ise ei oska hiljem seletust anda.
Laste skisofreenia haiguspilt on atüüpilisem kui täiskasvanul ja arenevat isiksust tugevamini mõjutavam kui hiljem puhkeva skisofreenia korral. Põhjus on selles, et lapse mina areng on pooleliolev protsess ja haigus ei saa piirduda mina teatud osadega, vaid puudutab kogu isiksust. Kuid sümptomid on siiski suures osas samasugused kui täiskasvanu skisofreenia korral. Levinud on meeleoluhäired ja eelkõige vara alanud vormidele on väga tüüpiline nõutu olek. Intelligentsustase on sageli normaalne või kergelt alanenud.
Lapse skisofreenia sümptomid:
- mõtete assotsiatiivsed häired
- sundmõtted ja luulud
- kuulmishallutsinatsioonid
- kehataju- või nägemishallutsinatsioonid
- nõutu olek
- emotsionaalsed häired, emotsioonide kõikumine või tuimus
- veidrad näoilmed ja z’estid
- kõne ja kehakeele vaesustumine, vähene sotsiaalsus