Psühhoos on reaalsustaju muutumine nii, et inimesel on raske eristada, mis on tõeline ja mis mitte. Psühhootiliste häirete korral on häiritud tegelikkuse (objektiivse reaalsuse) tunnetus - kõrvalekaldeid võib esineda nii tajumises kui ka mõtlemises.
Psühhootilisete häirete alla kuuluvad:
• Skisofreenia
• Skisotüüpne häire
• Püsivad luululised häired
• Äge mööduv psühhootiline episood
• Indutseeritud luululine häire
• Skisoafektiivne häire
Neile häiretele on iseloomulik haiguse teatud perioodis nn. psühhootiliste sümptomite esinemine:
- hallutsinatsioonid, ka derealisatsiooni ja depersonalisatsiooni elamused;
luulumõtted;
- ataktiline e. seosetu mõtlemine;
- väljendunud psühhomotoorne rahutus või stuupor
Psühhootilistele sümptomitele on iseloomulik:
- tegelikkuse tunnetamisvõime on märkimisväärselt häiritud (nt. seosetu mõtlemise, luulumõtete või hallutsinatsioonide tõttu või psüühika üldisest desorganiseeritusest ja psühhomotoorsest rahutusest);
- kaob võime eristada subjektiivseid psüühilisi elamusi (nt hallutsinatsioonid) reaalsetest sündmustest;
- käitumine ei allu isiku tahtele ja on sõltuvuses psühhootilistest elamustest (käskivad kuulmishallutsinatsioonid, luulumõtted);
- käitumine ei ole prognoositav ning võib olla teistele ja isikule enesele ohtlik;
Psühhootiliste sümptomitena ei käsitleta mälu ja intellekti primaarse kahjustuse avaldusi (dementsus ja vaimne alaareng), ehkki ka nende häirete korral on tegemist raskete häiretega reaalsuse tunnetamisel ja tegelikkusega kohanemisel.
Psühhootiliste häirete korral esinevaid sümptomeid võib jagada:
- Positiivsed sümptomid:
näiteks luulumõtted ja hallutsinatsioonid, mõtlemise, katatoonne käitumine, rahutus.
- Negatiivsed sümptomid:
näiteks hüpo- ja apaatia, osavõtmatus, passiivsus, sotsiaalne isoleerumine, abstraktse mõtlemise hävimine, spontaansuse kadumine, stereotüüpne mõtlemine.
Psühhootilisete häirete alla kuuluvad:
• Skisofreenia
• Skisotüüpne häire
• Püsivad luululised häired
• Äge mööduv psühhootiline episood
• Indutseeritud luululine häire
• Skisoafektiivne häire
Neile häiretele on iseloomulik haiguse teatud perioodis nn. psühhootiliste sümptomite esinemine:
- hallutsinatsioonid, ka derealisatsiooni ja depersonalisatsiooni elamused;
luulumõtted;
- ataktiline e. seosetu mõtlemine;
- väljendunud psühhomotoorne rahutus või stuupor
Psühhootilistele sümptomitele on iseloomulik:
- tegelikkuse tunnetamisvõime on märkimisväärselt häiritud (nt. seosetu mõtlemise, luulumõtete või hallutsinatsioonide tõttu või psüühika üldisest desorganiseeritusest ja psühhomotoorsest rahutusest);
- kaob võime eristada subjektiivseid psüühilisi elamusi (nt hallutsinatsioonid) reaalsetest sündmustest;
- käitumine ei allu isiku tahtele ja on sõltuvuses psühhootilistest elamustest (käskivad kuulmishallutsinatsioonid, luulumõtted);
- käitumine ei ole prognoositav ning võib olla teistele ja isikule enesele ohtlik;
Psühhootiliste sümptomitena ei käsitleta mälu ja intellekti primaarse kahjustuse avaldusi (dementsus ja vaimne alaareng), ehkki ka nende häirete korral on tegemist raskete häiretega reaalsuse tunnetamisel ja tegelikkusega kohanemisel.
Psühhootiliste häirete korral esinevaid sümptomeid võib jagada:
- Positiivsed sümptomid:
näiteks luulumõtted ja hallutsinatsioonid, mõtlemise, katatoonne käitumine, rahutus.
- Negatiivsed sümptomid:
näiteks hüpo- ja apaatia, osavõtmatus, passiivsus, sotsiaalne isoleerumine, abstraktse mõtlemise hävimine, spontaansuse kadumine, stereotüüpne mõtlemine.