SKISOFREENIA VORMID
Tuntakse mitmeid skisofreenia vorme, mis erinevad üksteisest eeskätt oma avaldumislaadi poolest. Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi järgmiselt:
Paranoidne skisofreenia
See on kõige sagedasemaks skisofreenia vormiks enamikus maades. Haiguspildis on juhtival kohal suhteliselt püsivad luulumõtted, mis avalduvad tagakiusamis-, suhtumis-, kõrge päritolu, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu kujul. Tavaliselt kaasnevad kuulmismeelepetted ja teised tajumishäired. Emotsionaalsete reaktsioonide vähenemine ja aktiivsuse langus ei ole eriti tugevalt väljendunud. Lisaks luuludele ja meelepetetele on neil haigetel sageli kõrgenenud ärrituvus, kartlikkus, hirmud või umbusklikkus.
Hebefreenne skisofreenia
Selle haigusvormi puhul domineerivad emotsionaalsed häired. Luulumõtted ja hallutsinatsioonid on nõrgalt väljendunud ja esinevad lühiaegselt. Käitumine on impulsiivne, ebakohane ja maneerlik, esineb grimassitamist, veiderdamist. Originaalitsev ja veider võib olla ka haige riietus. Käitumine on lame, sageli kaasneb itsitamine ja enesega rahulolev kõrk hoiak. Kõne võib olla laialivalguv ja mittemidagiütlev, targutatakse religiooni, filosoofia või muu taolise ümber, korratakse stereotüüpseid fraase. Küllaltki kiiresti ilmneb isoleerumistendents ja käitumine näib sihipäratu ja tundetu. Suhteliselt kiiresti kujunevad välja negatiivsed sümptomid ja emotsionaalne külmus lähedaste suhtes.
Katatoonne skisofreenia
Põhilisteks ilminguteks on mitmesugused käitumise ja liigutustega seotud avaldused (psühhomotooresed häired), näiteks rahutus, stuupor (tunduvalt aeglasem reaktsioon välisärritajatele ning omaalgatuslike liigutuste ja aktiivsuse vähenemine kuni liikumatuseni), negativism (seletamatu vastupanu kõigile korraldustele või tegutsemine korraldusele vastupidiselt), kestvad sundasendid või poosid. Katatoonse skisofreenia kõige tugevamaks väljenduseks on äge katatoonne rahutus . Katatoonsed nähud võivad olla kombineerunud ulmataolise seisundiga koos elavate nägemis- ja kuulmismeelepetetega, mida haige kirjeldab, nagu vaadanuks ta sündmusi filmilindilt. Katatoonsed nähud ei ole ainuomased skisofreeniale ja need võivad olla tingitud ajuhaigusest, alkoholi ja uimastite tarvitamisest.
Lihtne skisofreenia
Lihtne skisofreenia on harva ettetulev häire, mille puhul on täheldatav aeglane käitumisveidruste süvenemine, võimetus ühiskonnaeluga kohaneda. Haigetel ei esine meelepetteid ega teisi selgeid psühhootilisi nähtusid. Ilmnevad järgmised negatiivsed sümptomid: emotsionaalne tuimenemine, huvi ja tahte alanemine. Süvenevast sotsiaalsest isoleerumisest võib tuleneda hulkumine ning inimene võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja tema elu eesmärgituks. Spetsiifilisemate sümptomite puudumise tõttu on lihtsat skisofreeniat suhteliselt keerulisem diagnoosida.
Diferentseerimata skisofreenia
Selle vormi puhul esinevad küll skisofreenia üldised tunnused, kuid need ei vasta ühelegi eelpool kirjeldatud vormile või on tegemist rohkem kui ühe vormi tunnustega, ilma et ühegi vormi tunnuste kompleks domineeriks.
Residuaalne skisofreenia
Skisofreenia arengu krooniline staadium, mille puhul on toimunud ilmne seisundi muutus ja positiivsete sümptomite taandumine, mida iseloomustavad pikaajalised, kuigi mitte tingimata pöördumatud negatiivsed sümptomid ja häired, nagu liigutuste aeglustumine, aktiivsuse alanemine, emotsionaalne tuimenemine, passiivsus ja initsiatiivi puudumine, nii kõne sisu kui ka sõnavara vaesumine, napp sõnatu suhtlemine näoilme, pilkkontakti, hääletooni ja pooside abil, vähene välimuse eest hoolitsemine. Selle haigusvormi diagnoosimiseks peab olema haige ilma psühhoosi tunnusteta vähemalt ühe aasta vältel.
Tuntakse mitmeid skisofreenia vorme, mis erinevad üksteisest eeskätt oma avaldumislaadi poolest. Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi järgmiselt:
Paranoidne skisofreenia
See on kõige sagedasemaks skisofreenia vormiks enamikus maades. Haiguspildis on juhtival kohal suhteliselt püsivad luulumõtted, mis avalduvad tagakiusamis-, suhtumis-, kõrge päritolu, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu kujul. Tavaliselt kaasnevad kuulmismeelepetted ja teised tajumishäired. Emotsionaalsete reaktsioonide vähenemine ja aktiivsuse langus ei ole eriti tugevalt väljendunud. Lisaks luuludele ja meelepetetele on neil haigetel sageli kõrgenenud ärrituvus, kartlikkus, hirmud või umbusklikkus.
Hebefreenne skisofreenia
Selle haigusvormi puhul domineerivad emotsionaalsed häired. Luulumõtted ja hallutsinatsioonid on nõrgalt väljendunud ja esinevad lühiaegselt. Käitumine on impulsiivne, ebakohane ja maneerlik, esineb grimassitamist, veiderdamist. Originaalitsev ja veider võib olla ka haige riietus. Käitumine on lame, sageli kaasneb itsitamine ja enesega rahulolev kõrk hoiak. Kõne võib olla laialivalguv ja mittemidagiütlev, targutatakse religiooni, filosoofia või muu taolise ümber, korratakse stereotüüpseid fraase. Küllaltki kiiresti ilmneb isoleerumistendents ja käitumine näib sihipäratu ja tundetu. Suhteliselt kiiresti kujunevad välja negatiivsed sümptomid ja emotsionaalne külmus lähedaste suhtes.
Katatoonne skisofreenia
Põhilisteks ilminguteks on mitmesugused käitumise ja liigutustega seotud avaldused (psühhomotooresed häired), näiteks rahutus, stuupor (tunduvalt aeglasem reaktsioon välisärritajatele ning omaalgatuslike liigutuste ja aktiivsuse vähenemine kuni liikumatuseni), negativism (seletamatu vastupanu kõigile korraldustele või tegutsemine korraldusele vastupidiselt), kestvad sundasendid või poosid. Katatoonse skisofreenia kõige tugevamaks väljenduseks on äge katatoonne rahutus . Katatoonsed nähud võivad olla kombineerunud ulmataolise seisundiga koos elavate nägemis- ja kuulmismeelepetetega, mida haige kirjeldab, nagu vaadanuks ta sündmusi filmilindilt. Katatoonsed nähud ei ole ainuomased skisofreeniale ja need võivad olla tingitud ajuhaigusest, alkoholi ja uimastite tarvitamisest.
Lihtne skisofreenia
Lihtne skisofreenia on harva ettetulev häire, mille puhul on täheldatav aeglane käitumisveidruste süvenemine, võimetus ühiskonnaeluga kohaneda. Haigetel ei esine meelepetteid ega teisi selgeid psühhootilisi nähtusid. Ilmnevad järgmised negatiivsed sümptomid: emotsionaalne tuimenemine, huvi ja tahte alanemine. Süvenevast sotsiaalsest isoleerumisest võib tuleneda hulkumine ning inimene võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja tema elu eesmärgituks. Spetsiifilisemate sümptomite puudumise tõttu on lihtsat skisofreeniat suhteliselt keerulisem diagnoosida.
Diferentseerimata skisofreenia
Selle vormi puhul esinevad küll skisofreenia üldised tunnused, kuid need ei vasta ühelegi eelpool kirjeldatud vormile või on tegemist rohkem kui ühe vormi tunnustega, ilma et ühegi vormi tunnuste kompleks domineeriks.
Residuaalne skisofreenia
Skisofreenia arengu krooniline staadium, mille puhul on toimunud ilmne seisundi muutus ja positiivsete sümptomite taandumine, mida iseloomustavad pikaajalised, kuigi mitte tingimata pöördumatud negatiivsed sümptomid ja häired, nagu liigutuste aeglustumine, aktiivsuse alanemine, emotsionaalne tuimenemine, passiivsus ja initsiatiivi puudumine, nii kõne sisu kui ka sõnavara vaesumine, napp sõnatu suhtlemine näoilme, pilkkontakti, hääletooni ja pooside abil, vähene välimuse eest hoolitsemine. Selle haigusvormi diagnoosimiseks peab olema haige ilma psühhoosi tunnusteta vähemalt ühe aasta vältel.